Tema enam ei usu, poeg on kinni, mees joob, litast tütar iga ööl vene pätte koju toob. Isa enam ei tea, kuhu end üles puua, saab tema palga eest vaid korra kuus viina juua. Õde enam ei armasta, ka temagi nüüd vangis ja oma värjast lapsele lõi pähe rauast kangi. Vanaemat enam pole, on kerge talle muld. ta üleeile kasti löödes anti kätte hambakuld
Vanaisat pole näinud, ta prükkal elab, prükkal sureb, pole Pääskülas käinud, nimigi on meelest läinud. Väike õde enne sündi suri, pääses vaevast kogu pere suureks rõõmuks lendas ära taeva. Lendaks minagi kuid ei suuda käiagi, ma ei salga olen loodud kärvama siia keset jämejalga.