täiskuu ei hiline kunagi kuid vahel jääb ta nii kauaks saame koiduni hakkama kuidagi fantoomvalude taustal kui südalinn nii heledalt kumab me tähesadu ei näegi ja vahel ju ehmatab ära ka kui mõni soov täide läebki miks ei saa sõba ma silmale kui tantsivad varjud kuu valguses miks ei tule mul siis just und kui asud unenäo kaugusel
läbi seinte kõnnib armastus öösel kikivarvul hiilib su ligi punub pesa kopsude vahele ja nii oledki pigis ja pääsupojad tõusevad rinnust justkui tähtedel kõnnid on kelmikad sädemed silmis suul naeratus õnnis ja me muigame jultunult justkui vaid meie teaks valemit ja me suudleme tänava keskel ei tunne täna me pahesid ja nii uskumatuna näib kõik nii imelisena kui me vaid võtaks aega et imetleda
miks ei saa sõba ma silmale kui tantsivad varjud kuu valguses miks ei tule mul siis just und kui asud unenäo kaugusel